Millised on rööbaste defektide tüübid?

Mis tüüpi defektid esinevad rööbastes?

Rööbaste defektid liigitatakse nende alguse ja kasvu järgi. Rööbasteeinseneride praktiline erinevus seisneb defektide vahel, mis kasvavad aeglaselt ja mida kontrollitakse, ning defekte, mis võivad rööpa järsult puruneda ja tuleb viivitamatult eemaldada. See artikkel järgib sama loogikat, rühmitades defektid tootmisvigade, veeremis-kontakti väsimuse, kulumisega-seotud kahjustuste ja keevisõmbluste defektidena.

Tootmisvead

Terasetehasest tulenevad defektid on kõige haruldasemad, kuid kõige ohtlikumad, kuna need on sisemised ja pinnalt nähtamatud:

Helbed ja purunevad praod: terase valmistamisel imendunud vesinikust põhjustatud sisemised praod. Kaasaegne vaakumdegaseerimine on muutnud need haruldaseks ja veski ultraheliuuringud lükkavad tagasi kõik neid sisaldavad rööpad.

Poorsus ja segregatsioon: ebapiisava degaseerimise või kehva rullimispraktika tõttu tekkinud puhumisavad või kontsentreeritud lisandid.

Pinnavahed ja õmblused: valest valtsimisest tekkinud volditud pinnapealne metall, mis on nähtav rööpa pinnal pikijoontena.

Pea ja võre praod veeremisest: võib avaneda liikluse all, kui veskist ei leia.

Veski ultraheli testimine kogu siini pikkuses on standardne kaitse selle perekonna vastu, mistõttu on ostmisel põhireegel ainult täispikkusega{0}}kontrolli teostavatest veskitest.

Veerevad{0}}Kontaktväsimusdefektid

Korduvate rattasõitude korral tekivad rööpapea pinnale mikroskoopilised praod, mis kasvavad allapoole. See on perekond, mis põhjustab kõige kaasaegsemaid raudteeuuendusi hõivatud liinidel:

Peakontroll: väikesed pinnapraod gabariidi nurgas, tüüpilised kurvides, kulgevad peaaegu paralleelselt rööpa pinnaga.

Kükid: tumedad, tasapinnalised süvendid koos pinnase pragudega, mis on väga levinud suurel{0}}kiirel ja segaliiklusel{1}}.

Kest: pinnaga paralleelselt kulgevad maa-alused praod, mis võivad välja murda ja rööpapeast suuri tükke maha murda.

Tache ovale (neer): neerukujuline sisemine põikipragu, mis kasvab pinnaalusest väsimusest; see võib rööpa ette hoiatamata murda.

Ristsuunalised defektid (ristimurd): rööpapeas olevad praod, mis kriitilise tähtsusega rööpa kinni löövad.

Kulumine-seotud ja pinnakahjustused

Vertikaalne pea kulumine: jooksupinna kaotus, rööpaosa ja selle tugevuse vähenemine.

Külgmine kulumine gabariidi nurgas: tüüpiline kõrgele rööpale kurvides, ajendatud külgjõudude ja määrimise puudumise tõttu.

Lainetus: perioodilised lainetused jooksupinnal, mis tekitavad müra, vibratsiooni ja dünaamilisi koormusi.

Rataste põletused ja löök: lokaalsed vigastused peatumisel, käivitamisel ja keevisõmblustel, kus rattad libisevad või kokku põrkavad.

Korrosioon: rooste moodustumine ja raiskamine, peamiselt tunnelites, rannikujoontes ja niiskes keskkonnas.

Keevisõmbluse defektid

Keevisõmblused koondavad defekte, kuna need häirivad põhistruktuuri:

Aluminotermilistes keevisõmblustes märgade vormide või halva tehnika poorsus ja lisandid.

Sulamise puudumine välk{0}}põkk-keevisõmblustes.

Kõvad kohad ja pehmed tsoonid keevisõmbluse vale järel{0}}kuumtöötlemise või jahutamise tõttu.

Taigna keevisõmblustes, kus liitekoht settib ja tekitab vajutuse, mis suurendab dünaamilist koormust.

Kuidas raudtee defekte tuvastatakse

Tuvastamine on kihiline süsteem:

Jalgsipatrullide visuaalne kontroll tuvastab pinnapraod, lainetuse ja kulumise.

Ultrahelikontroll, mida viivad läbi raudtee{0}}vigade tuvastamise autod või kärud, avastab sisemised vead, sealhulgas ovaali ja põikipraod, enne kui need pinnale jõuavad.

Pöörisvoolu{0}}testimine tuvastab madalad pinnapraod, mida ultraheli võib pinna lähedalt märkamata jätta.

Keevisõmbluste ja kahtlaste kohtade üksikasjalikuks kontrollimiseks kasutatakse magnetosakeste ja värvaine-penetratsioonimeetodeid.

Lihvimine eemaldab pinnapealsed praod enne nende kasvamist, mistõttu on ennetav lihvimine omaette uuendusvahend.

Defektide klassifikatsioonisüsteemid, nagu UIC 712 dokumentatsioonis kasutatav atlas, määravad igale defektitüübile koodi, et võrgud saaksid võrrelda statistikat ja kalibreerida kontrollide intervalle.

KKK

Mis on raudtee kõige ohtlikum defekt?

Kõige ohtlikumad on sisemised põikidefektid, nagu tache ovale, kuna need kasvavad ilma nähtavate pinnamärkideta ja võivad rööpa järsult murda. Ultrahelikontroll on ainus usaldusväärne viis nende õigeaegseks leidmiseks.

Mis on kükk rööbaspuudel?

Kükk on lame, tumeda pinnaga süvend, mille all on maa-alused praod. See on veereva-kontakti väsimusdefekt, mis on tüüpiline suurel-kiiretel ja tiheda liiklusega-liiklusliinidel.

Kas rööbaste defekte saab parandada?

Pinnadefekte, näiteks peakontrolle, saab eemaldada lihvimise teel, kui need tuvastatakse varakult. Suuremate või sügavamate defektide korral tuleb defektne rööpaosa välja lõigata ja asendada uue sissekeevitatud lõiguga.

Kui sageli kontrollitakse rööpaid defektide suhtes?

Kontrollitsüklid on liiniklassiti erinevad: hõivatud põhiliine võib ultraheliga kontrollida mitu korda aastas, vähekasutatud liine aga kord aastas või harvemini. Tsükkel on seatud nii, et ükski defekt ei saaks ülevaatuste vahel kasvada kriitiliseks suuruseks.

Mis põhjustab rööbaste lainetamist?

Lainetus on perioodiline kulumismuster, mis on põhjustatud ratta ja rööpa vahelisest dünaamilisest koostoimest, mida halvendavad rööbastee jäikuse kõikumised ja teatud sõiduki omadused. Seda juhitakse lihvimise ja rööbastee jäikuse järjepidevuse parandamise teel.